Koduteele!

Pühapäeva hommikul asume koduteele. Võtame ette külateed ja vurame läbi kiina-käänalist teed läbi magavate rootsi külakeste. Otse tee ääres söövad kaks metskitsekest. mäed vahelduvad meresoppide, hiljem maaliliste järvekestega.

Laeval mõnuleme reelingu ääres soojas õhtus päikeseloojangut imetledes. Mängime hobuste võiduajamisel ja mujal oma viimased rootsi mündid ning ostame kodustele kommi.

Laupäev, 4.august - lõputseremoonia ja bankett

Lõpuks saame aega Tjolöholmi lossi sisse kaeda, sinna sai ju ainult koos giidiga igal täistunnil. Ilus, rikkalik, stiilne ehitis. Oma valmimise aja kohta väga modernne. Ja millised imekaunid vaated lossiaknast! See külaskäik on kena lõpp meie raskele nädalale ja paneb i-le täpi peale. jalutame ka mererannas, kus vaatamata vilule tuulele on hulgaliselt piknikupidajaid ja päevitajaid.

Lõpubankett toimub samas majas, kus on terve nädala olnud meie sekretariaat. Kui kõhud täis, kohv joodud, hakatakse auhindu kätte andma. Eestlased plaksutavad pihud tuliseks, sest meie kätte tuleb koos nelja kuldmedali ja rändauhinnaga ka hulgaliselt hõbe- ja pronksmedaleid. Palju õnne võitjatele!

Reede, 3.august - viimane võistluspäev, taas hunter

Täna seisab ees eriti võitluslik päev, sest minu ja Thea vahe on nelja päeva kokkuvõttes vaid ühepunktine. Rajal on nii, et algul tema ees, siis laseme vahelduva eduga võrdselt teineteist paari punktiga üle trumbates, aga siis läheb ta mul pikkade edukate tabamustega eest ära ning pean C-klassi kulla temale loovutama.

Õhtul on klasside autasustamistseremoonia. Väike pettumus on see, et autasuks on Kungsbacka raamat, ei mingit diplomit ega medalit. Eriti pettunud on meie mehed, sest longbow klassis oli konkurents kõva.

Neljapäev, 2.august

Hommikul hinges täitsa kõhe tunne rajale minnes - mis saab, kas vajun jälle nulliauku? Õnneks siiski mitte ja lasen peaaegu sama tulemuse, mis esmaspäeval fieldis.

Kolmapäev, 1.august -kõige raskem võistluspäev

Hommik sume, mõnus, vaikne. Ees ootab animal round, formaat, mida kõige rohkem olen lasknud - Eestis ju Jägermeistri turniir. Taas sinisel rajal. Võistkond täna: mina, Karin, Mare, Chon. Mõnus tore kamp, toetav ja asjalik samas. Loomapildid teistsugused, näiteks kilpkonn ja ligi pooled on igatsugu linnud. Kohvipausi ajal kaebavad kõik, et rada on jube raske, märgid vist kõige suuremate kauguste peal ka. Mind tabab pärast kümmet märki suur mõõn, täielik kuristik. kui sellest nullireast üle saan, on teised oma punktiarvetega kaugele ette jõudnud. Mare jõudis ka kogusummas mulle järele, aga Theast jõudsin täna ühe (!) punktiga ette. Naistest on Katrin muidugi võitmatu. Meestest on hiilgevormis Teppo.

Õhtul käime kiriku juures kohvikus söömas ja pärast kirikus sees ka. Ei ühtegi ikooni! Ainult lihtsad tumedast puust nikerdatud tahveldised altari taga ja orel. Kiriku ees on suured siledad kivirahnud ja neil istudes vaatasime kaua imelist vaadet üle tuules voogavate viljaväljade eemal sinetavate mägede poole. Jõudsime külastada ka tõldade ja kalesside näitust. Nimelt olla tjolöholmis olnud 130 tõuhobust omal ajal.

Teisipäev, 31.juuli - teine võistluspäev

Alustan 25.märgist punasel rajal. Väga palju keerukat laskmist. Kohati pori poolde säärde. Õnneks on mul iidvanad Põhjala kummikud jalas ja müttan mõnuga läbi pori. Meie rühmas on täna Mare Kõrtsini, Karin Voit ja Thea Touhonen. Naiskonna töökeeleks kujuneb mõnus eesti-soome murre. theal näpud veritsevad, aga laseb ikka meist paremini. Kadi eilseid nõuandeid järgides saan ka mõnele pikale märgile pihta ja punnid kirja. Hea meel on ka siis, kui Z-dele kenasti pihta saan. Kui rada metsa vahelt rannaheinamaale välja jõuab, on tõeline õud lahti, sest tuul on seal vali, iiliti üle mõistuse. Hakkab külm. tuul teeb nooltega, mis ise tahab. Kõigele vaatamata taban siiski mererannal külgtuules sektori laskmisel kaks korda - uhke! Päeva tulemus ei tule siiski nii hea, kui hommikul lootsin, aga teistega võrreldes konkurentsivõimeline.

Õhtul külastame Kungsbacka linna. Saadame koju postkaatrte, käime poes ja sööme jõekaldal restoranis valge inimese kombel õhtust.

Esmaspäev, 30.juuli - esimene võistluspäev

Kell 8.oo - kogunemine, mis venis ja venis ning rajale hakkasime astuma alles 8.35. Minna päris pikk maa: punasele rajale umbes kaks ja sinisele rajale kolm kilomeetrit. olen sinisel rajal 5.märgis koos Kadi (Est), Thea (Fin), Chaunlanderi (Sks) ja Michaelaga(Sks). Meie võistlus algab kaljuse mäe peal lehismetsa all. Eestis selliseid tammesalusid juba ei leia! Päev edeneb... Kadi kirub ja vannub... Thea (alias Barbie vanaema) laseb ilma näpukaitsmeteta- Brr! jube mõelda, kui valusad ta näpud võivad õhtuks olla... Chaunil on bambusnooled. Rada on vaheldusrikas ja põnev, üles-alla, vastu kaljusid. Vahepeal ronime päris kõrgele mäkke, kust avaneb hunnitu vaade merele. Rada kiina-kääna kaljude vahel, kohati libe pori, siis jälle pehme sammal ja kivid, kivid. Õhtul arutame, kuidas kellelgi täna läks ja kes mida saavutada tahab.